Jelena Roerich Richard Rudzitisele
11.06.1935, 1. osa
Nüüd Teie küsimused vaimu ja hinge kohta. See küsimus on teosoofilises kirjanduses EBATÄIELIKE seletuste tõttu osutunud keeruliseks ja SEGASEKS. Nagu erinevates Idamaade õpetustes varieerub printsiipide arv, nende jaotamine ja ühendamine, nii varieeruvad ka nende koosseisu kuuluvate vaimu ja hinge määratlused. Kuid tegelikult on raske lahutada vaimu hingest, kuna kõik sellised rühmitamised on oma olemuselt ainult AINSA peamise ENERGIA ERINEVAD OMADUSED, mis manifesteeruvad erinevatel tasanditel ja läbi erinevate keskuste ja kandjate. Me võime kõigis õpetustes näha inimolemuse jaotamist kolmeks peamiseks algeks – vaimne, psüühiline ja füüsiline – vaim, hing ja keha. Idamaade õpetustes laienevad need kolm peamist printsiipi ERINEVATE EESMÄRKIDE täitmiseks ja me näeme juba neljast, viiest, kuuest ja seitsmest jaotust. Selle viimase jaotuse võtsid kasutusele ka Suured Mahātmad „Salaõpetuses“. Kõrgeim ehk SÜNTEESIV printsiip on elu ehk vaimu tuleenergia, mis on levinud üle kogu Kosmose. Oma fookuseks vajab see kuuendat printsiipi ehk Buddhit (sageli nimetatakse seda vaimseks hingeks, mis eristab seda inimese – loomalikust hingest), moodustades sel kombel monaadi, mis on esimene, teadvustamata, kehastunud Ego. Järgmisena tuleb viies printsiip – Manas – eneseteadvus ehk mõtleja (kõrgem arukus) ja need kolm printsiipi moodustavad kõrgema kolmiku ehk juba inimese teadliku surematu Ego, kes elab devachanis pärast nende printsiipide hajumist, mis moodustasid tema maise personaalsuse ehk hinge, ehk nagu öeldakse Idamaades, tema MADALAMA Ego. Õpetuses märgitakse just seda kõrgemat Ego, seda kolmikut, tihti kui vaimu või vaimset alget, millel ei ole iseseisvat VAHETUT ilmnemist maa peal. Ilmnemiseks vajab see kolmik neljandat printsiipi, Kāmat, mille kaudu avaldub soov kahes apektis: Kāma-Manas (mentaalsus ehk madalam mõistus, intellekt, sõnasõnalises tähenduses soovimõistus) ja Kāmarūpa (subjektiivne vorm ehk mentaalsete ja füüsiliste soovide ja mõtete asukoht). See ON MÕTLEJA TEGEVUSES. Kāma, (kõrgem) Manas ja Buddhi moodustavad vaimselt arenenud inimese kõrgema peenkeha ehk VAIMSE HINGE. Kāma-Manas on omalaadne sild, mis ühendab kõrgema Manase Kāmarūpaga, ühendades sel kombel Manase ja vormi, et moodustada Kāma-Manase keha ehk INIMESE HING. Kui on moodustunud sild Manase ja tema madalama aspekti Kāma-Manase vahel, see tähendab, kui inimene hakkab saama muljeid kõrgemalt Buddhi-Manaselt, võib teda nimetada vaimselt arenenud inimeseks ja ta hakkab lähenema surematusele. Kuid tõelise surematuse saavutamiseks ehk teisiti öeldes teadvuse säilitamiseks kõigil neljal olemasolu tasandil ja et saada Arhatiks, tuleb just füüsilises kehas ühendada neljas, viies ja seitsmes printsiip ning sulandada need kuuendasse, Buddhisse. Teiste sõnadega, kõik peamise energia omadused, mille on muundanud tema tuli, tuleb harmoniseerida ja väljendada tema kõrge psüühilise energia kõrgeimas omaduses.
Idas nimetatakse suhtlemise vahendit madalama ja kõrgema Manase vahel antahkāranaks, sillaks ehk teeks. Selle kaudu annab madalam Ego kõrgemale Egole omakorda edasi kõik need muljed ja mõtted, mis saavad (oma loomuse tõttu) sulanduda meie surematusse olemusse ja sel kombel saada surematuks ehk neiks varudeks, mida hoitakse Karikas.
Sel kombel asub inimese tõeline individuaalsus kausaalkehas ehk vaimses hinges, kuna tema madalam hing on tema personaalsus, st tema maised vahelduvad ilmemised. On selge, et hing on kasvav ja muutustele alluv mõiste. Sellega seoses saadan Teile mõned väljavõtted oma raamatust „Budismi alused“.