Drunvalo Melchizedek: „Miks ma hakkasin vaimse õpetuse eest raha võtma?“

Drunvalo Melchizedek on ülemaailmselt tuntud õpetlane, füüsik, leiutaja, ökoloog, esoteerik, ravitseja ja Õpetaja. Ta on õppinud enam kui 70 õpetaja juures ja saanud mitmed pühitsused. Ta on vaimseid mustreid avava raamatu „Elulille iidne saladus“ autor.

Õppetundide eest tasu võtmine

Ma soovin jagada teiega oma kogemust vaimsete õpetuste eest tasu võtmisest. See on minu praktiline kink neile, kes nüüdisajal edastavad vaimse sisuga informatsiooni, ning eriti neile, kes alles kavatsevad sellega tegelema hakata. Kui te olete otsija, aitab see teil ehk mõista seda ebakindlat tasakaalu, mille peab leidma vaimne õpetaja, kui ta tahab olla pädev selles, mille eest ta võtab tema juurde tulnutelt raha.

Kuidas ma hakkasin õpetama

Peaaegu kakskümmend aastat tagasi palusid minu juhid mul hakata õpetama seda, mida mulle endale õpetati kaksteist eelnevat aastat. Nende kaheteistkümne õpiaasta jooksul ei aimanud ma, et minult võidakse seda paluda. Seega oli see minu jaoks üllatus, samas ka šokk. Seda oli niivõrd palju, et alguses andsin ma eitava vastuse. Ma ei soovinud oma elu avalikustada. Ma mõtlesin ainult iseendale.

Kuid kahe nädala pärast tegid minu juhid mulle selgeks Vaimse Seaduse, mis kõlab nii: kui sa omandad vaimse ande, ei tohi sa seda jätta ainult endale. Seda tuleb jagada ka teistega. Kui ma nägin mulle öeldus tõde, pidin nõustuma edasi õpetama seda, mida ise olin teada saanud.

Kui ma alustasin Mer-Ka-Ba ülestõusu meditatsiooni ettevalmistustega ja püha geomeetriaga – pühad geomeetrilised vormid ja proportsioonid, mis tekitavad Loomise, mille sees me elame –, põrkusin ma tavalise ja sagedasti esineva probleemiga: kas vaimsete teadmiste andmise eest tuleks võtta raha või peab seda tegema tasuta?

Kuni selle hetkeni polnud ma tolle küsimuse peale kunagi mõelnud. Ma tõepoolest ei teadnud, mida teha.

Vaimsed traditsioonid erinevad

Kuna lapsena käisin ma katoliiklikus koolis, oli minu esimene mõte, et õpetamine peab olema tasuta. Paljud kristlased usuvad, et kuna Jeesus andis oma õpetust lihtsalt edasi, peavad tänased vaimsed õpetajad tegema samamoodi.

Kaheteistkümne aasta jooksul saatsid minu juhid mind erinevatesse paikadesse kogu maailmas, et ma saaksin õpetust erinevate traditsioonide vaimsetelt õpetajatelt ja erinevatest allikatest. Seepärast puutusin ma kokku ka erinevate seisukohtadega, mis puudutasid tasu võtmist vaimsete teadmiste eest.

Näiteks elasin ma mõned aastad neist kaheteiskümnest sufina, kuid sufismi traditsioonis kinnitatakse täpselt vastupidist sellele, mida ma omandasin kristlikus traditsioonis. Sufid õpetasid mind mitte kunagi vaimseid teadmisi niisama jagama. Sufismi õpetajad, kelle juures mina õppisin, olid veendunud, et toimuma peab vahetus. Selleks ei pea tingimata olema raha, kuid vahetus peab kindlasti toimuma, vastasel juhul ei jõua õppetund õpilaseni.

Neist kahest vastaspoolest ma lähtusingi, kui mõtisklesin selle üle, mida teha.

Mida oleks teinud Jeesus?

Siis mõtlesin ma Jeesuse peale. Kui ta elaks tänapäeval, kas oleks ta saanud jutlustada nii, nagu ta seda tegi 2000 aastat tagasi? Just siis kuulsin ma vastust – ei. Võtame kasvõi fakti, et tänapäeval on seadusevastane koguda kokku sadu või tuhandeid inimesi. Kui Jeesus oleks püüdnud seda teha, oleks ta kohe vahistatud ja talle oleks määratud trahv. Kui ta oleks samal kombel jätkanud, oleks ta vangi pandud. Seaduslikuks kogunemiseks oleks ta pidanud palkama korraldajad, saama vastava loa ja rentima linnas kokkusaamiseks koha, mis on aga väga kallis. Kui ta oleks kavatsenud välismaale sõita, oleks ta pidanud ju maksma passi eest ja ostma lennupiletid.

Teiste sõnadega: kui Jeesus tegeleks jutlustamisega 21. sajandil, puutuks ta kokku samasuguse rahalise probleemiga, millega seisavad silmitsi ka praegusaja vaimsed õpetajad. Neil lihtsatel ja praktilistel kaalutlustel peavad ka vaimsed õpetajad võtma õpetamise eest mingitki tasu või leidma kellegi, kes kataks nende kulud. Igal juhul on rahalised kulutused meie tänapäevane tegelikkus.

Esimene reaalsus, millega pidin kokku puutuma, oli vaieldamatu tõsiasi, et kui ma tahan koguda ühe katuse alla sadu inimesi, on mul vaja ruumi eest tasuda. Mul endal raha ei olnud, seega – kuidas oleksin ma saanud ruumi eest tasuda? Sai valusalt selgeks, et ma pean määrama mingisuguse tasu, vastasel juhul ei oleks ma saanud õpetamise juurde asudagi.

Mida rohkem ma mõistsin, millest koosneb seminari maksumus – telefoniarved, postikulud, elektroonilised ja audiovisuaalsed seadmed, valjuhääldisüsteem, lennukipiletid erinevatesse sihtpunktidesse jne –, seda enam sai enesestmõistetavaks, et õpetamine hakkab maksma raha, meeldigu see mulle või mitte.

Jätkame. Kui vaimne õpetaja pühendab kogu oma elu õpetamisele, nagu mind paluti, siis peab jätkuma piisavalt raha, et tasuda igapäevaste vajaduste eest – elamine, toit jne. Kokkuvõttes mõistsin ma, et meie praeguses maailmas on vahetus, millest rääkisid sufid, igati õiglane.

On vaimseid organisatsioonie, mis nõuavad, et annaksite neile enne, kui nad hakkavad teid õpetama, ära kõik, mis teil on. Kuid on ka selliseid, mis küsivad nii kõrget hinda, et ainult vähesed on võimelised sellise vaimse õpetuse eest tasuma. Üks õpetlastest, kelle nime ma ei avalikusta, küsis tema antud teadmiste eest 100 000 dollarit. Need juhtumid on äärmuslikud ja minu silmis valed. Need on ebaõiglased.

Anda niisama?

Mõni aeg hiljem õpetama asudes avastasin, et pole oluline, milline hind tundide või seminaride eest kehtestada, mõnede jaoks on see ikka liiga palju. On inimesi, kes on niivõrd vaesed, eriti teatud riikides, et ükskõik milline mõistlik hind on nende jaoks vastuvõetamatu.

Alguses otsustasin võimaldada neil, kes ei saa tasuda, osaleda minu tundides tasuta. Just siis taipasin otseselt, miks sufid arvavad, et mitte kunagi ei tohi anda vaimseid teadmisi niisama. Ma tegelikult ei teadnud, miks sufid olid selles nii veendunud, kuid nüüd rullus vastus lahti täpselt minu silme all.

Tuli välja, et just neis gruppides, kus tasuta praktiseerisid inimesed, kellel polnud võimalik õpetamise eest maksta, ei saanud inimesed aru, mida neile õpetati. Ma avastasin isegi, et kui sellise inimese eest maksis keegi teine, esines sama probleem. Just tasuta õppe saanud õpilased saabusid alati kõige hiljem, lahkusid keset tundi, jäid magama või lobisesid tunni ajal. Ja mis kõige tähtsam – peale kursuse lõppu ei praktiseerinud meditatsiooni just nemad. Põhjuseid, miks sufid ei andnud mitte kunagi vaimseid teadmisi tasuta, olid täiesti ilmsed.

Õiglane vahetus

Milline on vastus? Ma tulin järeldusele, et selles küsimuses on vahetus esmajärgulise tähendusega. Kui õpilased saavad õpet tasuta, ei ole sel nende jaoks mitte mingit väärtust. Kuid vahetus ei pea ilmtingimata toimuma rahas, võib anda ka aega ja energiat. Sel viisil toimides võtab inimene endale kohustuse õppida ja tema jaoks hakkab sel olema mõte.

Tegin seetõttu inimestele, kes ütlesid, et nad ei saa õppe eest maksta, ettepaneku teha vabatahtlikku tööd mõnes heategevuslikus organisatsioonis, nagu näiteks Punane Rist, nii kaua, kuni on tundidega välja teenitud seminari eest tasumiseks vajalik summa, võttes aluseks arvestuse 10 dollarit tund. Ma palusin neil tuua mulle vastavalt organisatsioonilt kiri, et kontrollida, kui palju aega on töö peale kulutatud, ning seejärel pääsesid nad õppima. Ma teen seda ka praegu. Ja mis kõige huvitavam – sellise pakkumise võtab vastu vaid üks viiekümnest. Seda isegi siis, kui nad ei tööta ja leiaksid kindlasti selle jaoks aega. Tuleb välja, et peaaegu kõik need, kes paluvad end minu seminarile tasuta, ei tee seda üldse mitte sügavast hingelisest püüdlusest, vaid lihtsalt seepärast, et tahavad saada „vahet pole mida, kuid ei millegi eest“.

Kuidas veendumused mõjutavad tulemust

Teine osa vaimsete teadmiste ja selle eest tasu võrdsustamisest on mõju selle tulemusele, mida me mõtleme rahast üldse. Kui ma alles alustasin õpetamisega, otsustasin, et õiglane tasu oleks 222 dollarit kolme päeva eest. Sealjuures suutsin ma ise vaevu tasuda oma kulude eest, kuid selline summa tundus mulle õiglasena.

Kuid minu sekretär, kes kogus inimesi gruppi ja vestles potentsiaalsete õpilastega, arvas, et summa oli liiga suur. Kuigi ta nägi kassaraamatu järgi, et faktiliselt jääme me kahjumisse, oli ta ikkagi veendunud, et seminar on liiga kallis. Seepärast edastas ta oma veendumust iga kord, kui keegi helistas, et end seminarile kirja panna. Paratamatult palusid inimesed endale näidata kalkulatsiooni. Tuli hüvasti jätta sadade maksujõuliste inimestega, mis viis meid aeglaselt pankroti äärele.

Hiljem kolis mu sekretär teise osariiki ja ma asendasin ta naisega, kes oli veendunud absoluutselt vastupidises. Ta uskus, et minu määratud tasu on ärmiselt väike. Ta tegi ettepaneku tõsta tasu 333 dollarile. Ja kuna ta ise arvas, et selline summa on õiglane, siis sellest ajast, kui organiseerimisega hakkas tegelema tema, pole mitte ükski inimene palunud kalkulatsiooni. Mitte ükski!

See lugu näitab selgelt, et tulemust mõjutab see, millesse te usute, isegi kui see puudutab raha (muide, see on sama õiglane ka tervendamise praktika, mitte ainult õpetamise suhtes).

Finantsedu on oluline!

Nüüd, pärast peaaegu kahekümneaastast praktikat, mis on nii või teisiti seoses vaimsete teadmiste eest tasumisega, olen ma enam kui kindel, et vahetus on hädavajalik. Vahetus peab olema õiglane ning tasuta vaimne õpe ei sobi õpetajale ega ka õpilasele.

Tulemust hakkab mõjutama teie isiklik arvamus rahast. Kokkuvõttes määravad just teie enda veendumused raha suhtes selle, kas teid ootab finantsedu või mitte.

Finantsedu on oluline, kuna seni, kuni seda on, on teil piiramatud võimalused jagada teistega vaimset õpetust, mida teile andis Jumal.

Drunvalo Melchizedek (Spirit of Ma’at, 2)