Inimese organism on üles ehitatud sel kombel, et see mitte ainult ei kasva, vaid raku tasandil ka pidevalt uueneb. Selle kindlustab tüvirakkude kasvamine. See on normaalne füsioloogiline protsess seni, kuni rakke moodustub nii palju, kui on vaja. Patoloogiliseks muutub protsess siis, kui teatud rühm rakke hakkab kontrollimatult paljunema, tungib naaberkudedesse ja hakkab neid hävitama. Just seetõttu on vähirakud saanud pahaloomulisuse nimetuse, aga iseenesest ei täida nad ju mingit funktsiooni.
Enamikule inimestest, kuuldes oma onkoloogilisest diagnoosist, tähendab see rohkem kui „lihtsalt“ haigust. Neile on see midagi ravimatut, nagu „surma läkitus“. Paljud kardavad lausuda sõna „vähk“, see on justkui tabu. Tihtipeale ei nimeta isegi paljud arstid haigust õige nimega ega aruta patsiendiga haiguse võimalikku kulgu. Kirjeldatakse üldjoontes, patsiendil on udune ettekujutus, aga sageli ei räägita talle üldse midagi. Mis veelgi tugevdab patsiendi kahtlusi, ja see ei aita teda sugugi, pigem suurendab tema ärevust.
Patsiendid võtavad diagnoosi nagu ähvardust kogu oma olemasolule. Nad ei karda ainult valu, kustumist ja varajast surma, vaid ka füüsilisi defekte (mõne kehaosa või organi eemaldamist, kiilanemist kemoteraapia tõttu), samuti sotsiaalset isoleeritust, võimalikku invaliidsust ja kõige sellega seoses töö kaotust. Meie ühiskonnas, selle kõrgenenud edukusenõuetega, viib füüsilise jõu ja tööalasevõimekuse kaotus ja edaspidi ka sotsiaalse kaitsetuse tekkimine nende inimeste psüühilise seisundi masenduse viimse piirini, mis veelgi suurendab haiguse ebasoodsat kulgu.
Nendele probleemidele ja stressidele on tüüpiliseks reaktsiooniks oma abituse tunnetamine, loobumine võitlusest. Hakkavad domineerima allaandmise mõtted: „millelgi pole mõtet“, „tuleb toimuvaga leppida“, tulevikku võetakse suletu ja lootusetuna. Lisaks sellele võivad mõned kuulda ka selliseid nõuandeid: „Noh, kui asjalood on nii, siis ela täiel rinnal,“ või: „Mine reisima,“ jne. Iseenesest on sellised nõuanded positiivsed, kuid selles kontekstis on neil fataalsuse häälestus, lülitades välja lootuse terveneda, aga see on võtmeteguriks haiguse edasises kulus.
On olemas ka teised murdekohad. Leides stressis inimese, püütakse teda kogu tulisusega häälestada positiivsele suhtumisele ellu, aga sealjuures ei arvestata tema isiklike iseärasustega, sotsiaalse olukorraga, sisemise maailmavaatega. Talle pakutakse terve hulk alternatiivmeditsiini meetodeid, unustades, et neid võib kasutada ainult abistavatena ja ainult taastusravina. Peamine ravi tuleb usaldada professionaalsetele meditsiinitöötajatele. Ajakaotus võib ravimist oluliselt raskendada, aga varases staadiumis avastatud haigus allub ravile ja on positiivse prognoosiga.
Paljud teaduslikud uurimused kinnitavad oletusi, et organismi kaitsemehhanismid nõrgenevad hingeliste traumade tõttu ja samuti võivad onkoloogiliste haiguste tekkele mõju avaldada negatiivsed emotsioonid. Tänapäeval me ei kahtle, et psühholoogilised tegurid mängivad onkoloogiliste haiguste tekkes tähtsaimat rolli. See fakt ei ole oluline mitte ainult kasvaja tekke ja kasvamise protsessi mõistmisel, vaid ka selle vähenemisel. See avab võimaluse mõjutada selle kulgu. Sest mõistes haiguse tekkimise põhjusi, võime me kvaliteetselt vastu seista selle edasisele arengule. Esmatähtis on aidata onkoloogiliste haigustega inimestel uskuda ravi efektiivsusesse ja oma organismi võimesse haigusele vastu seista. Seejärel võib neid juba õpetada toime tulema stressipingete ja -olukordadega. Eriti oluline on, et nad muudaksid oma suhtumist iseendasse ja erinevate eluliste olukordade vastuvõttu, millega nad kokku puutusid ja mille tagajärjel said psühholoogilised traumad. Haiged peavad uskuma iseenda jõudu, teadma, et nad on võimelised lahendama oma probleemid veelgi efektiivsemalt.
Tekkiv usk paranemise võimalusse ja uus suhtumine ülesannetesse, mis inimese ees seisavad, moodustavad positsiooni, milles leidub koht ka tulevikule. Neid mehhanisme, mis võimaldasid muuta tunded ja emotsioonid teatavateks füsioloogilisteks tingimusteks, mis viisid haiguseni, saab kasutada ka tervise taastamiseks.
Järgmises osas puudutame mõnesid psühholoogilisi häireid ja vaatleme meetodeid oma mõtelmise korrigeerimiseks.