KARMA

Kuidas juhtida oma saatust?

Kui me mõistame, mis on meie elu, mis on meie  saatus ja karma, siis on võimalik seda teha.

Karma teema on väga mahukas materjal, jagan selle kahte ossa:

1. Inimestele, kes soovivad muuta oma elu paremaks; kõrvaldada erinevad probleemid  oma elust ja elada tavalise inimesena oma elu edasi.
2. Kuidas vabaneda sõltuvusest olla inimene ja minna üle üliinimese tasandile, kus võime vabaneda sellest  karmast, mis sunnib meid uuesti  sündima, et võiksime läbida neid õppetunde, mida planeet meile pakub.

Kuidas juhtida oma saatust?

Kui me mõistame, mis on meie elu, mis on meie saatus ja karma, siis on võimalik seda teha.

Kõigepealt räägin teile, kuidas mina  mõistan sõna KARMA. Oma sõnades lähtun tunnustatud guru Svaami Vivekananda loengutest ja raamatust. Svaami tuli 19. saj läände, et tutvustada lääne inimestele vedaantat, õpetust, mis käsitleb maailma puhta vaimsuse seisukohast nii, nagu see on sõnastatud veedakirjanduses.

Karma (sanskriti k.) – tegutsemine, igapäevases mõistes, s.o meie mõtted, meie teod, meie soovid. Filosoofilises tähenduses on sõna „karma“ tegutsemine tegude tulemusena. Tegevusele lisandub tagajärg. Kust tulevad meie teod ja mõtted? Maailmas ei toimu midagi lihtsalt niisama. Ka karmal on oma põhjus.

Siia lisandub veel üks arusaam: me ei ela ainult üks kord, vaid palju elusid, ja kogume  teadmisi, kogemusi ja selle pagasiga läheme järgmisesse kehastusse. Kui me need kaks arusaama karmast (igapäevaelu tegevus ja filosoofiline tähendus) eraldame, siis kaotame tervikliku pildi maailmast ja võtame oma elu, nagu see poleks seotud meie mõtete ja varasemate tegudega, samuti teiste inimeste mõtete ja tegudega. Me ei suuda mõista, miks teised inimesed meiega nii käituvad, mis motiveerib neid nii käituma. Igal inimesel on oma pagas tema mõtetest ja tegudest ja oma motivatsioon, kuidas elada ja käituda. Mõistame oma elus toimuvat  paremini, kui võtame karmat nagu tagajärge meie tegevusele. Kui arvestame karma vaimset tähendust, siis mõistame, kuidas saab seda muuta, kuidas juhtida.

Kui me seda ei mõista, siis ainult ootame, et  meiega midagi  juhtub: meile on määratud karma (saatus), mida me muuta ei saa. Me elame ja ootame pidevalt mingeid sündmusi, häid ja halbu, või palume taevast, et see meile saadaks ühte või teist, olenevalt meie soovidest ja maailmavaatest. Me võime paluda endale või lähedastele või maailmale.

Kui me ei suuda maailma terviklikkust näha, ei saa me sealt midagi võtta. Ja siis elame homse päeva ees lihtsalt hirmus, mida karma mulle annab.

Karma on meie iseloom, mille saame sündides kaasa ja seal on kirjas kogu meie saatus. Juba sündides erinevad lapsed üksteisest: üks naerab, teine nutab, üks nõuab pidevat tähelepanu, teine magab rahulikult ja ärkab ainult söögi ajaks. Juba siin väljendub meisse salvestatud karma, mis väljendub meie iseloomus ja selle oleme teeninud paljudest eelmistest eludest. Sealt on pärit meie praegune iseloom, mis on igal inimesel absoluutselt erinev. Pole kahte sarnast iseloomu, pole kahte sarnast inimest, sest kõik me oleme elanud täiesti erinevaid elusid. Isegi kaksikute iseloomud on erinevad: kalduvused ja vaated võivad olla sarnased, iseloomud mitte.

Seda teadmist saame ära kasutada, et muuta oma elu. Järelikult peame muutma oma iseloomu, sest see on tagajärg. Iseloom on see, mille me oleme endale kogunud. Käesoleva eluga kogume veel juurde ja lisame selle oma iseloomule. Olenevalt iseloomust formeerub meie keha läbi mõistuse ja tahte ning kõik selle, mis meid ümbritseb, loome  läbi oma tegude, soovide, mõtete, sest see, mis meid ümbritseb, on meie peegeldus väljapoole (meeldib see meile või mitte).

Me ei saa maailmalt midagi, mis puudub meie enda  sees, ei head ega halba. Siit tuleneb  inimestel palju eksiarvamusi, et teisele antakse rohkem ja mulle vähem – andeid, võimalusi, tervist, jõudu, olen jumalast ära lõigatud.

Kõik, mis teie elus on olemas – selle olete ise ära teeninud, kõik oma voorused ja pahed. Mida kannate enda sees, on eelmiste elude tulemus. Järelikult praeguse eluga loote pagasit järgmiseks eluks. Lääne inimese jaoks ei paku huvi elada käesolevat elu järgmise nimel, see on lääne inimese jaoks utoopia, kuid ida filosoofias on see normaalne, eriti inimestele, kes tegelevad jooga praktikatega ja pühendavad sellele oma elu. Nad otsustavad, mida nad selles elus teevad, ja planeerivad mitu elu ette, olles rahul sellega, mis neil on, pretendeerimata rohkemale. Sellised inimesed elavad tasakaalus endaga ja loodusega ilma pretensioonideta enda ega maailma suhtes. Nad saavutavad sisemise tasakaalu ja koguvad enda sisse jõudu.

Lääne inimese jaoks selline tee ei ole huvitav. Siia oleme me sündinud selleks, et läbida teistsugune tee, mitte loobuda tegevustest ja minna kloostrisse, elada seal ja palvetada. Me oleme sündinud kohas, kus ees on pidevalt palju erinevaid tegevusi, sündmusi, väljakutseid ja hädasid. Miks me oleme valinud endale  sellise keerulise maailma? Sellepärast, et ta annab meile palju võimalusi töödelda ja muuta oma iseloomu erinevast küljest. Elu, mida pakub meile eriti linn, mõjutab meie iseloomu kõiki aspekte. Elades maal või talus, kujuneb meie elu vastavalt sealsetele vajadustele, kõik muu jääb mõjutamata. Inimesed, kes tahavad kiiremini areneda, valivad oma eluks keerulisemad tingimused. Mida keerulisem elu (nagu meile tundub), seda rohkem omandame mingit kogemust.

See programm töötab aegade algusest. Kuid saabub selline periood, kus inimene on kogemusest küllastunud. Kui oleme juba palju kordi armastanud, palju kordi söönud jäätist, on see meid juba ära tüüdanud, ära on tüüdanud selle maitse, need meelelahutused. Meid on ära tüüdanud õppimine – õpime, õpime ega tea, kuidas seda veel siin ära kasutada. See tähendab, et me vajame veel suuremat kogemust. Mingi kogemus lahkub.

Kui inimene on kogunud endasse teatud hulga kogemusi ja jõudu, vajab ta täiesti uusi lähenemisi, uut mõistmist elust. Varem, nõukogude ajal, mõtlesime, et perekond, töö, sotsiaalne elu – kõik ongi norm ja nii peabki elama. Me hakkame mõistma, et tekivad uued prioriteedid, keegi eelistab perekonda ja pühendab sellele rohkem aega, teine ignoreerib perekonda ja lülitub rohkem sotsiaalsesse ellu või koormab ennast tööga. Me muudame prioriteete. Sellega me kogume endale midagi iseloomu, muudame üht või teist joont oma iseloomus. Kogudes endasse kõik need muutused, jõuame mingisse teatud punkti, kust edasi pole enam kuhugi koguda. Kuid protsess meie sees on juba käivitunud ja me ei tea, mida edasi teha. Kui sellisel perioodil inimene jääb samale teadvuse tasemele, ei arenda edasi ega tõsta oma teadvuse tasandit – hakkab ta degradeeruma. Ta arenes kuni oma „laeni“, ei suutnud sealt astuda arengu järgmisele tasandile ja hakkab degradeeruma. Ja siit alates iseloom, mis seni muutus positiivses suunas, muutub meie jaoks lõhkuvaks ja hävitavaks. Mis on hea 20-aastaselt, ei ole hea 50-aastaselt. 20-aastaselt oleme aktiivsed, üliaktiivsed, ja võime riskeerida, 50-aastaselt on meil juba hoopis teine maailmapilt ja me ei luba endal teha seda, mida tegime 20-selt. Elu ju ei muutu, ainult meie muutume, ja sel kombel peatab inimene ise oma arengu. Ja hiljem jõuame selleni, et meie elus ei muutu enam midagi, lihtsalt tiksub päev päeva järel, mööduvad aastad, kümned aastad, kuid elus ei muutu midagi. Tekivad haigused, tervis liigub allamäge ja põhjus on selles, et me oleme seisma jäänud.

Mida on vaja teha? Tuleb oma teadvust hakata uuesti noorendama, et see muutuks jälle 20-aastaseks, astuks järgmisele tasandile ja hakkaks uuesti edasi arenema.

Kuidas seda teha? Võib teha endale nimekirja: millistes valdkondades ma enam ei arene. Lihtsam on vist kirjutada, milles ma veel arenen. Milles toimub veel kogumine, mida elus veel uut saavutada? Seda võib olla ainult 1–2 rida. Täisväärtuslikuks eluks on seda kindlasti vähe, eriti kui me elame linnas, kus meie iseloomu iga nurk peab saama puudutatud. Meil see kõik magab, areneb ainult üks omadus (heal juhul). Siit tulebki suur taandareng ja häving kõigis eluvaldkondades.

Karma on iseloom. Karma laseb meil väliskeskkonnast tõmmata ligi neid inimesi ja sündmusi, kellele ja millele me ise vastame. Kui meie iseloom hakkab degradeeruma, siis meie karma väljendab end negatiivsel tasandil.

Kosmoenergeedid teavad, kuidas töötab kanal Farun-Budda, kaitseks. Kui avate kanali Farun-Budda, täidab ta teid puhta energiaga ja sellisel moel muudab kogu teie energeetikat. Kui sellel hetkel peaks toimuma mingi negatiivne sündmus, siis seda ei saa juhtuda, sest teie aura ja energeetika vastavad hoopis teisele tasandile, kõrgemale, vaimsele – ja negatiivne sündmus jääb ära. Nii kaitseb Farun-Budda teid kõikide negatiivsete ilmingute eest.

Kõike seda on vaja teha igapäevaelus. Kanalid aitavad meid, kuid nad ei loo meie sees impulssi seda teha. Kui me tahame midagi oma elus muuta, siis see impulss peab sündima meie sees läbi meie teadvuse. Siis aitavad kanalid meil tulemust saavutada.

Kui vaadata karmat mitte läbi kosmoenergeetika, mis annab lisaks abivahendid, vaid igapäevase tavainimese tasandilt, siis võib igaüks seda ise teha. Iga kord, kui teie elus toimub mingi sündmus, peate esiteks enda jaoks otsustama, kuidas sellele reageerida. Mida te sellelt sündmuselt praegu enda jaoks võtate: kas selle sündmuse hävitava poole või positiivse. Ainult meie teadvus, meie iseloom määratleb selle, mis minuga just toimus. Oli see hea või halb.

Näiteks saab inimene mõne haiguse diagnoosi ja võtab selle vastu õudusega, nagu negatiivse sündmuse. Teistsuguse iseloomuga inimene mõtleb: hea et ma nii vara sellest teada sain. Saan selle neutraliseerida, muutes oma toitumist, ja teha muudatusi mõnedes harjumustes ning olen võimeline oma haiguse välja ravima. Need on kaks eri suunda. Kaks erinevat iseloomu, sarnane karmaline sündmus, mida võetakse vastu erinevalt, ja elu läheb kardinaalselt erinevates suundades. Esimene hirmus, et tema elukvaliteet halveneb peale diagnoosi saamist. Ta hakkab sellest järjest rohkem ja negatiivsemalt mõtlema, tõmbab oma energia järjest madalamale ja karmaline sündmus avaldub kõige negatiivsemal moel.

Kui me oma iseloomu veidigi muudame ja suuname oma mõtted positiivsele rajale, siis karmaline sündmus täitub meie iseloomu positiivsest energiast ja ta avaldub hoopis teisel tasandil. Haigus ei lähe üle krooniliseks ja te vabanete temast kergesti.

Kes on siis süüdi selles, kas me haigestume või saame terveks? Mitte keegi. Karmaline sündmus, mis oli kirjutatud nende inimeste ellu, toimub igal juhul. Millisel moel see karma avaneb – sõltub ainult inimesest  endast.

Kui seda mehhanismi mõista, on väga lihtne kasutada teda igapäevaelus igasuguste sündmuste korral. Näiteks sureb keegi lähedane – saame kasutada sama süsteemi, kas reageerime positiivselt või negatiivselt. Reageerides negatiivselt, ei saa me nagunii juhtunut muuta, me ei saa inimest ellu äratada. Kuidas me seda informatsiooni enda sees edasi kanname – st mil moel me enda jaoks selle karmalise sündmuse avame. Antud näide on elus üks raskemaid, kui sureb keegi lähedastest. See on sündmus, mis muudab meie psühhikat ja karmat kolossaalselt. Seda ei saa võrrelda mõne haiguse diagnoosi saamisega. Teise inimese kaotus on nagu tükikese enda kaotus, jäädav kaotus. Kui me  mõne asja kaotame, jääb alati lootus, et võime selle leida, ära parandada või uue hankida. Teine inimene lahkub läbi surma meie juurest igaveseks.

Näiteks on peres krooniliselt raske haige või eakad vanemad.

Kui me oma iseloomu selleks ette valmistame, juba ette teades, et kui selline sündmus ka juhtub, on vaja mõista, et see on vältimatu, täidame oma iseloomu tohutu jõuga. Kui see sündmus toimub, siis meie  jõud ei lase meil minna negatiivses suunas ega langeda depressiooni, enesehaletsusse. Sel moel jääme ise ja jääb meie edaspidine elu  positiivsele tasandile. Kes otsustab, kuidas me oma elu jätkame, kas pidevalt lahkunut taga nuttes või säilitades tasakaalu ja suhtudes toimunusse nagu paratamatusse. See säilitab kolossaalse koguse eluenergiat.

Lääne inimene püüdleb oma elus õnne poole. Mis on õnn? Õnn on maksimaalne hea minimaalse kannatusega (maksimaalne tulemus minimaalse kulutusega). Nüüd mõistate, miks me ei suuda õnne saavutada. See on illusioon. Me tahame väga palju mitte millegi eest. Idamaade inimesed on sellest illusioonist ammu loobunud, nad on seda tuhandete aastate vältel otsinud ja pettunud ning mõistnud, et ei ole võimalik püüelda  õnne poole  – vaid teadmiste poole. Idamaade inimesi ei huvita inimlik õnn, neid huvitab tõe teadmine. Selline kõikehõlmav teadmine annab võimaluse olla rahul selle eluga, mida võimaldab meile meie karma. Ja nad on õnnelikud. Elavad tasakaalus iseendaga, sest ei püüdle illusioonide poole.

Kui me seda kõike mõistame ja suudame loobuda oma inimlikust õnnest, siis hoiame kolossaalselt kokku oma eluenergia ressursse, me vabastame ennast ahvatlustest (väga suur energia kulutaja). Siis suudame elada sellises tasakaalus, mida meie iseloom meile võimaldab. Kõik, mille maailm meile peegeldab, oleme ära teeninud. Kui see meid ei rahulda, siis muudame oma iseloomu ja maailm pakub meile siis seda, mida me enda sees juba muutsime. Kui muudame oma iseloomu positiivses suunas, siis näeme veel paremat peegeldust maailmast.

Seega ei soovi me edaspidi enam kunagi sünnipäevalapsele õnne. Need toostid jätame oma elust välja, sest nii soovides viime inimese eksiteele ja see tähendab tema jaoks kannatust. Aga kui me püüdleme elus teadmiste poole, elame paremini iseenda jaoks, omades seda, mis meil on. Kui ma seda mõistan, siis olengi õnnelik. Ma saavutan maksimaalse tulemuse minimaalse jõukuluga. See on sama postulaat, kuid mind rikastavad ainult teadmised ega lase teha vigu ja see tähendab mitte kannatada.

Kuidas selleni jõuda? On väga lihtne moodus oma iseloomu juhtimiseks. Meetod on lihtne, aga teostada keeruline. On vaja olla teadlik igas hetkes ja võtta endale vastutus oma tegude eest. Vastutus selle eest, mida te räägite, mida soovite nii endale kui teisele. See ongi uue karma sünd. Kõik, mis teiega toimub, on küps karma, see on see, mida te kunagi tegite, kuidas kunagi käitusite, mida soovisite. Praeguses elus see avaneb. Mida te praegu mõtlete, soovite, teete – see on uue karma loomine, teie tulevik. See on pidev protsess. Inimene ei saa kunagi karmast vabaneda, sest see on tagajärg. Me saame muuta karma kvaliteeti.

Ma tõin näite sellest, kuidas Farun-Budda võib meil aidata seda kvaliteeti muuta. Kui teie elus peab juhtuma mingi avarii, siis avatud kanal teeb nii, et teie füüsiline tervis ei saa kahjustada, kannatada saab ainult auto. See on karma erinev tasand. Kui olete kogunud endasse juba palju jõudu, siis kanal saab avarii ära hoida. Te suudate kuidagi nii ära keerata, et ei satu üldse avariisse. Karma avanes, sündmus toimus, kuid hoopis teisel tasandil. Selles aitavad meid kanalid.

Me elame pidevalt, mõtleme pidevalt ja võtame vastu otsuseid ja see kõik mõjutab meie iseloomu. Me loome oma iseloomu iga päev, iga tund, iga minut ja seepärast peame ise vastutama kõige eest. Homme näeme me tänase päeva tulemusi.

Meil on vaja mõelda: mida see tegu mulle annab. Kas reageerin sama emotsionaalselt nagu mu kaaslane, kolleeg, võttes õiguse teiste peale karjuda, või soovin kellelegi kätte maksta ja arvan, et mul on selleks õigus. Kui võtate vastu otsuse, et  jah, mul on õigus kedagi kahjustada, siis saate selle automaatselt tagasi. See ongi teie vastutus. Kui soovite teisele head, siis saate ise seda ka tagasi. See on tavaline energiavahetus inimese tasandil. Inimene võib pidevalt selles keerelda ja mullist mitte kunagi välja pääseda.

Teine vastutuse tasand on, kui ma arvan, et teen teisele praegu head ja siis tuleb hea mulle tagasi. Ei tule tagasi, sest selline mõte on egoistlik. Teen head ja viin raha näiteks laste abistamise fondi, ja siis taeva või jumala energia annab mulle tervist ja minu lapsed ei jää haigeks. See on tegu omakasu eesmärgil. Kui nii, siis on iga tegu teie jaoks negatiivne. Kui teete midagi absoluutselt tasu ootamata, sest see headus tuleb teie seest, siis vabanete karmast. On ainult üks tingimus. Paljud inimesed arvavad, et kui ma teen palju heategusid, siis ei sünni enam siia planeedile. Ei midagi sellist – kõige tähtsam on tegude motivatsioon. Kui sooritate heategusid ainult selleks, et „siit jalga lasta“, jääte siia igaveseks, kuni teie illusioon siin ära lõpeb. Kui hädaldate, et ma teen nii palju head, aga ise elan nii halvasti: pole raha, võimalusi, tervist jne. Miks on nii? Te hakkate kannatama oma egoismi pärast, sest kõike, mida te teete, teete ainult selleks, et vastu saada. See on üks suurimaid pettekujutlusi. Kui teete midagi, siis tehke lihtsalt niisama, et see soov teha tuleks teie enda seest. Sellisel moel te vabastate ja peatate karma, töötate ta läbi ning ta ei kordu enam. Siis ei pea te enam muretsema oma tervise pärast, sest see on alati heas korras. Kui pidevalt palvetate teiste inimeste tervise eest, tähendab, et teie sees on sisemine vajadus, sisemine hirm. Te arvate, et maailm ei ole üles ehitatud harmooniliselt ja palvetades teiste eest, teete sellega midagi head. Iga inimene väärib ainult seda, mis on tema sees. Ja teie ei saa talle anda seda, mis tema sees puudub. Kui tema iseloomujooned ei võimalda tal olla terve, siis ei saa mitte keegi teine talle anda tervist. Inimene ei võta seda vastu. Aga kui ta ise hakkab ennast muutma, oma iseloomu muutma, alles siis saab tema juurde tulla tervis.

Väga paljud inimesed elavad selles illusioonis, eksimuses, et tehes head, saan head tagasi. Kõik teod, mis teie seest tulevad – ärge klammerduge nende külge. Näiteks lihunik, kelle töö on loomade tapmine, rümpade lõikamine. Veganite hinnang sellistele inimestele on ühene: viimased paadunud lurjused, ja nad täituvad vihaga. Kui viibida ideeliste veganite seltskonnas, mitte nende, kes lihtsalt ei söö liha ja kõik, vaid kes veganlust pidevalt valjuhäälselt propageerivad, siis näete, kui palju viha on nendes inimestes. Omavahel on nad sõbralikud, aga kes nende ideid ei toeta, valatakse üle tohutu vihkamisega. Justkui olen hea inimene, hoian ja kaitsen loomi, aga inimesi vihkan kohutavalt. Need kõik on illusioonid, millega oleme täidetud.

Kui püüdleme teadmiste poole, vabaneme nendest illusioonidest. Mida vähem illusioone, seda vähem kannatusi, sest vähem on soove. Kui inimene tõuseb vaimses arengus üha kõrgemale, vajab ta eluks vähem. Ta loobub paljudest asjadest, mis tavainimese jaoks on igapäevaelus elementaarsed ja normaalsed. Tähtsaks muutub see, kuidas elus tasakaal saavutada. Pole vaja enam meelelahutusi, rikkusi, elama hakatakse askeetlikumalt, vabanetakse lihtsatest asjadest, mida  enam ei vajata, need on  koormaks. Sealjuures elab inimene harmooniliselt ja areneb. Ta areneb juba teisel tasandil ja püüdleb teistsuguse jõu poole.

Aga teisest küljest, kui me ütleme lahti tavainimese elust selleks, millest räägivad joogide ja budistide religioossed suunad, et saavutada täielik vabanemine, nirvaana, ühineda  Jumalaga, lahustuda maailma ookeanis, maailma teadvuses – siis see on järjekordne illusioon. Tundub, et need on ju kõrgeimad ideaalid! Tegelikult on see samasugune kõrgeimate ideaalide illusioon. Kui me püüdleme selle poole, et täielikult hävitada iseennast, oma isiksus, ütleme temast lahti.  See on täpselt samasugune illusioon, eemaldumine ja elu eest põgenemine. 

Kui jälgin mõnede minu patsientide karmalist elu, siis näen, et eelmistes eludes on nad väga palju viibinud askeetlikes elutingimustes ja praegu tõmbab neid nii väga Indiasse, et olla seal, sest seal on hea. Jah, neil oli seal hea, aga praegu ei ole neile seda kogemust enam vaja, sellest ei piisa. Me peame end igakülgselt tasakaalustama. Mitte ainult mingis ühes suunas. Muidu jääb meie iseloom arengus lihtsalt seisma. Kõik meie iseloomuomadused seiskuvad ega arene enam edasi. Kõik, mis ei arene, hakkab taandarenema. Ja seepärast ei piisa meile ainult mingist ühest ideest. Me peame järjepidevalt enda sees otsima aina uusi ja uusi ideid. Selle käigus laieneb teie teadvus, selle käigus hoomate te üha enam ja enam Maailma, mis tähendab, et karmaliselt ilmub teie ellu aina rohkem ja rohkem võimalusi.

Mõni inimene räägib, et tema elus ongi ainult selline saatus. Ei, ainult teie ise valisite endale sellise saatuse. Sellepärast, et  te ise piirasite ennast. Teil on kõik võimalused, olete Jumala taoline. See tähendab, et kui te püüate arendada ennast, enda teadvust ja maailmatunnetust, siis te avate sellega endale seal aina rohkem ja rohkem võimalusi. Neid, mis on teie jaoks praegu suletud.

Kuidas seda teha?

Lihtsalt! Analüüsige oma iseloomuomadusi ja tunnistage endale, mis teid ei rahulda, mida oleks vaja paremaks muuta.  Näiteks iseloomujooned, mis aitavad kaasa arengule –headus, armastus, kaastunne. Kas teid rahuldab see headuse tase, mis teis olemas on? Kas teie jaoks on piisav see  armastuse tase, mis teis on? Mis on armastus?  Vaadelge eraldi  oma armastust  laste, töö, looduse, oma kodumaa vastu. Kas seda on piisavalt või mitte? Kui teile kuskil mingis osas tundub, et arenguruumi on, areng on peatunud ja armastust ei tundu olevat piisavalt – arendage.

Tehke midagi oma kodumaa heaks! Tehke midagi ühiskonna heaks!  Sellega te lisate oma iseloomule ühikuid, tinglikult öeldes energiat, jõudu.See viib teid karmaliselt hoopis uuele tasemele.

Ja siis avanevad teile uued võimalused.

Toon teile näite ühest oma patsiendist. Ta töötas bussijuhina, kogu elu.  Ja mõtles, et  no kõik,  olen bussijuht ja muud minu elus olla ei saagi.  Ma ei ole võimeline midagi enamat oma elus ära õppima ega tegema.  Selline tupik.  Talle tuli haigus, et ta sellest ummikust väljuks. Selle haiguse ja ravi käigus jõudis ta teisele mõistmise tasemele.  „Miks ma peaksin jääma ainult bussijuhiks? Ma võin veel õppida!“ Ta läks õppima psühholoogiat.  Enda jaoks. See viis ta hoopis teistsuguste inimeste ringkonda, andis talle võimaluse nendega tuttavaks saada. Aga selles inimeses olid karmaliselt seadistatud sündmused, millest ta ise teadlik ei olnud, ta arvas, et midagi sellist pole võimalik. Hakanud muutma oma iseloomu, avanesid tema võimed, millest ta ise teadlik ei olnud. Neid võimeid märkasid teised inimesed ja pakkusid talle hoopis teistsugust tööd. Nüüd töötab ta juhina ühes ehitusfirmas. Oli lihtsalt bussijuht, aga temast sai, küll mitte suure, aga siiski firma juht, organisaator. Täiesti teistsugune ja suhtleb hoopis teiste inimestega ja elab hoopis teistsugust elu. Absoluutselt teistsugust. Ei ole enam graafikujärgseid vahetusi bussijuhina. On hoopis teine elu, teine suhtlusringkond.

Kes loob sündmusi teie elus? Ainult teie ise! Mismoodi? Tuleb enda sees midagi muuta. Mida? Aga esmalt vaadake, mille poole teid tõmbab, sest kõrvalt ei saa keegi öelda, mida on just teile vaja. Isegi iga sensitiiv või ükskõik kes, vaatab teid omaenda pilguga, oma vaatega elule, oma arusaamadega, ja annab teile nõuandeid, mis talle tunduvad, et on teie jaoks head.  Aga seda, mis on teie jaoks hea, teate ainult teie ise. Teie kogemus on loonud teie individuaalsuse nii tundlikuks, et  ainult teie teate, mis on teile praegu hea või mis on teile praegu halb.  Homme te juba muudate seda.  Ja ütlete: „Vastupidi! Nüüd on mulle juba see hea aga vaat` see on halb.“ Aga ülehomme on võib-olla  jälle kõik muutunud.  Ja mitte keegi ei oska öelda ega ära arvata teie meeleolu, teie iseloomu aktiivseid tsoone. Täna aktiviseerub mul võib-olla negatiivne osa (näiteks tigedus, armukadedus, lootusetus), aga mingi aja pärast aktiviseeruvad inimese iseloomu positiivsed osad, ja mitte keegi ei oska seda ära arvata. Ainult teie ise peate seda reguleerima.

Muutes oma mingit iseloomuomadust ainult natuke, võite täielikult muuta oma saatust. Selles osas võib tuua palju näiteid.

Mul on teile veel üks tehniline abivahend.

Vahetevahel inimesed mõtlevad, et ei, ma ei suuda enam. Emotsioonid lähevad liiga suureks ja me ei suuda sellisel hetkel midagi ette võtta, et muuta oma käitumist. See on nagu refleks. Võib olla, et keegi karjub meie peale või tekib mingi olukord ja me hakkame samuti vastu karjuma. Või vastupidi, me käitume kuidagi automaatselt, emotsionaalselt ja pärast mõtleme, et miks ma küll nii käitusin. Kui ma oleksin mõelnud, oleksin lausunud hoopis teisi sõnu või käitunud hoopis teistmoodi. Aga ma ei jõudnud mõelda.

Et anda meile võimalus õppida esmalt mõtlema ja alles siis langetama otsuseid, on olemas teatud tehnikad. Kõigepealt, kui te saate aru, et just nüüd on midagi toimumas või hakkab juhtuma ja te tunnete tugevat emotsionaalset pinget – sellisel hetkel on teil vaja välja hingata. See on lihtne füsioloogiline reaktsioon, mis on vaja lihtsalt meelde jätta.  Sellisel hetkel, kui te justkui täitute emotsioonidega, jälgige iseennast, te hingate kopsud õhku täis. Sel hetkel, kui teie auras aktiviseeruvad teie emotsioonid, toimub mõningal määral teie jõu täiendav aktiviseerumine teis peituvate reservide  arvelt ja kui see emotsioon oli negatiivne, siis võetakse reservist energiat  ning  see muutub samuti negatiivseks.  Seetõttu hakkavad teie emotsioonid, kui nad olid algselt negatiivsed, kasvama ja kasvama ning  5 minuti möödudes võib-olla te juba karjute, loobite asju, kuigi algselt olite enam-vähem rahulikud. Aga pärast läksite endast välja.

Et mitte lasta sellel energial kasvada, hingake sellistel hetkedel välja. Hingake lihtsalt sügavalt ja pikalt välja. Tehke seda teadlikult. Hingake välja võimalikult aeglaselt.  Need negatiivsed emotsioonid, mis tol hetkel hakkasid kasvama, ammutasid teie reservist jõudu. Kui te hingate sügavalt välja, siis te nõrgestate seda negatiivset energiat.  See energia, kuna te andsite talle vastupidise suuna, lülitub ümber positiivseks. See toimub automaatselt.  Kui te ei taha arendada seda emotsiooni, siis alateadvus ütleb: hästi,  arendame teisi. Ja muudab selle positiivseks.  Kui te seda mitu korda katsetate, siis märkate, et see  tõepoolest  toimubki nii. Tähtis on meeles pidada, et sellisel hetkel tuleb välja hingata. Las see mõte seisab pidevalt meie alateadvuses: „Proovida, tahan proovida.“

Ja elu annab teile peagi võimaluse, et saaksite proovida.  Keegi viib teid sellise seisundini, kus teie emotsioonid hakkavad kasvama ja sellel hetkel te lihtsalt hingate välja. Ongi kõik.  Füsioloogia on nii üles ehitatud, et teie emotsioonid nõrgenevad. Te võtate vastu otsuse:  „Ma reageerin praegu nii, nagu mina tahan.“ Ja jõud, mis teis avaneb, suundub sellele, et realiseerida teie tahe. Näiteks kasutavad seda tehnikat sportlased. Mõned sportlased närveerivad enne starti. Mõnikord kasvab närvipinge nii suureks, et tekib nagu halvatus, et ta ei suuda isegi normaalselt startida. Võib-olla mäletate ise, et kunagi lapsepõlves,  kehalise kasvatuse tunnis, kui teil oli vaja joosta, seisite stardijoone taga ja teie jalad olid nagu aheldatud, ja mõtlesite, et ma ei suuda praegu isegi äratõuget teha, kuidas ma veel joosta suudan? Just nõnda siis toimuski. Te närveerisite nii tugevalt, et see halvas teid. Samas oli see kolossaalne energia, lihtsalt te ei suutnud seda suunata õigele asjale.  Aga professionaalsed sportlased suunavad just nimelt seda oma närvipinget, kontsentreerivad tegevusele  ja suudavad palju kiiremini joosta või parandavad oma tulemusi sisemiste reservide arvelt.  Need sportlased, kes suudavad seda teha, kes on selle ära õppinud,  saavutavad palju paremaid tulemusi, kuigi neil on teistega samasugused füüsilised  näitajad.  See on ainult psüühika, mis juhib ja suurendab nende energiat.  Lihtsalt praktika.

Proovige ka teie, kui tekib mingi ärevus  või pingeline olukord, hirm või midagi muud taolist, siis hakake lihtsalt välja hingama,  aeglaselt ja teadlikult. Sel hetkel, teades, et teil tekib praegu tohutu kogus energiat, annate talle positiivse suuna.  Praegu ma kas  jooksen või praegu ma olen endas kindel  või ma naeratan praegu.  Vaatamata sellele, et ümberringi on kõik agressiivselt meelestatud, teie lihtsalt hingate sügavalt välja ja näole ilmub naeratus.  „No tere, mis teil on?“  ja kõik on hämmingus, et mis nüüd toimub. Meie tulime teda maha lööma, aga tema naeratab!  Mina olen selliseid asju praktikas kasutanud ja võin öelda, et see toimib ümbritsevatele inimestele imeliselt. Nad justkui tarduvad. Nende jaoks on see reaktsioon täiesti  vastuvõetamatu. Nad isegi ei suuda oma algoritmis mõista, et kuidas, sind ümbritseb 20–30 inimest, nad eeldavad, et sa hakkad kohe hirmust värisema ja nemad naudivad  sinu hirmu, aga sina keerad hoopis rahulikult, ettevaatlikult  end ümber ja lausud: „Tere, poisid. Kuidas teie nimed on?“ ja nad lihtsalt sirutavad  käe välja ning vastavad:  „Petja.“  Ise tahtis just enne sulle vastu vahtimist virutada, aga nüüd vastab segaduses “Petja.“

Miks? Sellepärast, et toimub nende energia kollaps nende sees ja nad ei suuda sellega toime tulla. Need on küll sellised kõrvalekalded, kuid ma räägin karmast. Teid võidi praegu läbi peksta või üldse ära tappa, aga nüüd saavad kõik hoopis teie sõpradeks.  Karma on lihtsalt need sündmused, kuhu te eeldatavalt võite sattuda, aga kuidas tegelikult sündmused arenema hakkavad, sõltub teist. Ainult teist! Teie võite seda absoluutselt vastupidises suunas muuta.

Nagu näiteks ka uudist selle kohta, et teid vallandatakse töölt. „No lõpuks ometi ma vabanen sellest tööst, jumal tänatud! Leian sellise, millise tahan, juba ammu tahtsin, juba 10 aastat. Ainult oma tahtejõudu ei jätkunud, hingejõudu, et töölt lahkuda, öelda, et meil on olukord praegu niigi vilets, aga ma siiski lahkun ja hakkan otsima tööd, mis mulle meeldib.“  Kui teil endal ei jätku selleks jõudu, siis teie Kaitseingel annab teile võimaluse. Vallandame ta praegu töölt või murrame jalaluud, ta lebab umbes kolm kuud ja ta vallandatakse.  Ta leiab omale sellise töö, mille vääriline ta on. Mõistate? Kui me ise ei suuda, siis karmas on meil kõik olemas – meid aidatakse.  Ainult kasutage seda võimalust!

Väga, väga paljud inimesed, kes on minu juurde tulnud haiguse pärast, ütlevad: „Kui hea, et ma teid kohtasin.“  Mina vastan: „Tänage oma haigust. Kui teil poleks seda haigust, poleks me kohtunud.“ Tõsi? Väga vinge karma oli teil kõigil. Haigestuda ja kohtuda minuga.  Naljakas, aga nii ongi. Nii toimib karma. Kuidas on võimalik  sealt võtta seda, mis teile vaja, et muuta ennast ja enda elu. Just nii on elus kõik üles ehitatud, kõik teie jaoks. See on teie sees olemas. Möödub teist inimene ja naeratab, see on ainult sellepärast, et teie sees on naeratus. Tuleb vastu inimene ja vaatab teid sünge ja halvustava pilguga ainult seetõttu, et teie sees on selline halvustav suhtumine teistesse inimestesse.

Esialgu, kui inimene elab, õpib ta kõike, nagu väike laps. Ta ei tea veel, mis on hea ja mis on halb. Ta teeb lihtsalt nii, nagu ta arvab, et on temale hea. Võtab ema lemmikvaasi, mõeldes, et see on tema mänguasi. Näiteks võttis minu vend ema fotoaparaadi ja monteeris selle lahti väikesteks osadeks, viimse kruvikeseni. Järele jäi karp osakestega. Selline tehniline poiss 4. klassis. See fotoaparaat oli emale isa poolt kingitud, reliikvia. Aastate pärast pani vend osakesed kokku ja fotografeeris selle aparaadiga mitmeid aastaid.

Nii on kõigi asjadega. Alguses õpime maailma tundma ilma hinnanguteta hea/halb, meile tundub olevat hea. Kellelegi teisele oli halb, vabandage, kuid meie seda ei teadnud. Hiljem hakkame mõistma, mis on meile hea, aga teistele halb. Lähtudes sellest, kujundame enda iseloomu, mis võib olla egoismile suunatud – st mis minul teistest, peaasi, et minul on hea. Võib olla ka teine suundumus: kõik teistele, endale mitte midagi – ka see ei ole hea. Kõiges peab valitsema tasakaal ja seda tasakaalu otsib igaüks meist kogu oma elu. Ja ainult teil on õigus endale öelda, mis teile on hea. Lähtudes sellest, kujundate te enda unikaalset iseloomu, tänu millele sobite kellelegi millekski heaks, teisele millekski halvaks ja selle alusel loob teine inimene enda iseloomu. Me kõik mõjutame vastastikku üksteist.

Idas on lähenemine elule karmalisest aspektist jagunenud kaheks – ühtede jaoks on see maailm minu, minu jaoks. Nende seisukoht – mida maailm saab mulle anda, mida ma sellest maailmast saan võtta endale – see tee on allakäigutee. Teine lähenemine on maailm, mis toimib läbi minu. Kui inimene on kogenud elus kõike – nii valu, vaeva kui ka armastust, siis mõtleb ta pigem, mida tema saab pakkuda sellele maailmale. Olles kogunud erinevaid teadmisi, tahab selle anda tagasi maailmale. See on nagu perekonnas, kus lastele jagatakse armastust, hoolitsetakse nende eest, siis kogute te selle endasse ja hiljem olete seda võimeline ka edasi jagama ja teis on tahe teha midagi ka vanemate jaoks, kes teie eest hoolitsesid. Alguses kogute te endasse ja hiljem jagate seda. Meie kohustus on jagada saadut edasi lastele, vanematele jt inimestele. Kui me seda ei tee, siis me taandareneme ja hakkame kannatama. Me võime kogeda palju kannatusi enne, kuni mõistame, et on vaja tagasi anda, mitte ainult saada. Momendist, kui inimene hakkab elama maailma jaoks, hakkab ta vabanema kannatustest. Ta hakkab jagama neile, kes seda vajavad, kogutud teadmisi, armastust, mida on ise endasse ammutanud. Siis saate vanemaks/õpetajaks neile, kes alles õpivad ja tahavad areneda. Igaühel on oma teekond, kes otsib lõbustusi, kes kannatusi, kes kogemusi. Mõni arvab, et ta peab kannatama ja ainult läbi kannatuste ta areneb, see on tema kogemus ja ekslikkus, järelikult ongi talle kannatusi veel vaja ja läbi nende võib midagi õppida. Inimene võib areneda läbi rõõmu, kuid see on kõige keerulisem tee ja samas kõige lühem. Põhiliselt valitakse areng läbi kannatuste ja kui teie selle kõik olete juba läbinud, siis saate te aru, et peate selle teadmise andma edasi ja siis vabanete ka maisest karmast. Ainult siis, kui hakkate omakasupüüdmatult kõike andma, vabanete samm-sammult sellest maailmast ja siin ei ole teil rohkem midagi teha, te lahkute teisele tasandile. Liigute teistele planeetidele, kus saate kogeda hoopis midagi muud, mis ei ole seotud ei rõõmu ega kannatustega, seal on kõik täiesti teist moodi. Nii võime vabaneda sellel planeedil karmast, kuid karma jääb meile ikkagi, kuid juba teisel tasandil ja sellega tegeleme juba muudel planeetidel.

Sellel planeedil on kaks teed: rõõmu või kannatuste teekond. Meie läbime mõlemaid, mõned läbivad aeglaselt kannatuste teekonda, mõned kiiresti rõõmu teekonda, et omandada kogemusi. Mõnedel inimestel on väga raske leppida sellise arusaamaga ja nad arvavad, et vaid läbi kannatuse on võimalik areneda, veenmine ja põhjendamine nende arvamust ei muuda. Igal inimesel on valikuvõimalus. Näiteks ütles ema lapsepõlves teile, et ära puuduta põlevat lampi, see kõrvetab, kuid sina tahtsid ikka seda valu ise kogeda, järelikult oli sul seda kogemust vaja. Mõnele teisele lapsele piisab ütlemisest, et see teeb haiget, ja kui ta on kunagi valu kogenud, siis rohkem ta seda õppetundi ei vaja ega puuduta tulist lampi. Nii on ka teiega. Kui ootate elult vaid kannatusi ja arvate, et vaid läbi selle õpite, siis see on vältimatu karma osa, mille kaudu õpite. Kui te seda juttu kuulates mõistate, et areneda võib ka läbi rõõmu, siis hakkate otsima ja märkama valikuvõimalusi areneda/õppida kas kannatuste või rõõmu kaudu. Ainult teist sõltub, milline õppetund tuleb ja kuidas selle õppetunni omandate.

On selline meditatiivne harjutus. See on lihtne, kuid sellega tuleb teha tööd, et see hakkaks toimima. See on programmeerimine ja nii lihtne, et kahtlete selle toimes. Kui hakkate harjutama, siis näete selle tegelikku mõju. Visualiseerige mentaalselt, et istute pimedas kinos näoga helendava ekraani poole. Kujutage ette, et sellel ekraanil on kujutatud teie emotsioonid. Teie alateadvus loob erinevad pildid. Need võivad olla hajutatud värvid, mõni paik looduses, põld, meri – pole tähtis, mis see on, vaid milline on emotsioon. Kui näete näiteks merd, siis mõelge, kas seal on torm… Kui nüüd hakkate tajutud pilti muutma, siis muutuvad ka emotsioonid. Võib ka olla vastupidi, olete momendil rahulikus seisundis, kuid vajate mingit muud seisundit, nt aktiivsust, siis saate te ka seda pilti ekraanil muuta. Harjutage/proovige, kas midagi muutub! Sageli vajame siiski emotsioonide rahunemist ja tasakaalu saavutamist, et selge peaga teha otsuseid. Sellest, kuidas, kui tasakaalustatult suudate võtta vastu otsuseid, sõltub ka teie edasine elukäik ja sündmuse areng. Lihtne harjutus, kuid kui pidevalt harjutada, võtab alateadvus seda algoritmi vahendina, mis aitab emotsioonidega edukalt toime tulla. Igas olukorras, kus te ka ei viibiks, võite täielikult kontrollida enda emotsioone. Mitte ainult kontrollida, vaid ka kutsuda esile emotsioone, mida teil on vaja. Selliseid oskusi valdavad näitlejad, et esile kutsuda vajalikku emotsiooni  (naeru, nuttu, kurbust jm).  See on lihtsalt harjutus, kuid mida tihedamini harjutada, seda loomuomasemaks see saab. Selleks et tagantjärele mitte kahetseda enda tehtud vigu emotsionaalselt tasakaalutus olekus, harjuta ja sa saad meistriks!

Seega esimene harjutus oli: emotsionaalses olekus – hinga rahulikult ja pikkamööda välja – saavutad kontrolli emotsioonide üle.

Teine harjutus: kinosaalis istudes kujutled enda emotsioonid ekraanile ja muudad need selliseks, nagu momendil vajad. Tee negatiivne positiivseks, rahusta torm maha, muuda tume heledaks jne. Kohe toimub ka muutus sinu sees!

Kui te neid harjutusi teete nagu mingeid füüsilisi harjutusi, kus lihased kasvavad, siis midagi sellist need harjutused teile ei anna. Kuid regulaarselt neid harjutusi tehes toimuvad mõned muutused sisemuses, teil esineb vähem vererõhu kõikumisi, spasme, peavalu. Mentaalsed harjutused mõjutavad teie elu erinevaid aspekte, nii füsioloogiat kui ka energeetikat. Mentaalselt asub meel, kõrgemal tasandil kui keha ja seetõttu mõjutab mõte keha. Alguses mõtlete, mida teha, ja siis teete.

Kui lihased on pidevalt  toonuses, siis ei lase see tekkida lihaspingel.

Selle tulemusel valutab meil vähem pea, ei teki lihaste spasme ega vererõhu kõikumisi. Lihtsad harjutused võivad täielikult muuta meie tervist ja igapäevaelu.

Kui alustame lihtsate mentaalsete harjutuste tegemist, võivad need väga tugevalt tagasi peegelduda meie elu erinevates sfäärides, sest mentaalsed harjutused mõjutavad nii meie füsioloogiat, energeetikat kui ka emotsionaalset seisundit. Hierarhia järgi on mentaalne keha kõige kõrgemal astmel.

Teie mõtted juhivad teie tegusid. Alguses mõtlete, mida teete, ja siis teete. Ainult siis, kui olete afektiseisundis või ei suuda adekvaatselt mõelda, tegutsete enne ja alles siis mõtlete, et mida ma küll tegin. See on erand.

Inimene kui mõtlev olend võtab vastu iseseisvad otsused, need võivad olla vähem või rohkem läbimõeldud, kuid me võtame otsused vastu ja sellest  oleneb meie edaspidine elu.

Meie karma ongi otsuste vastuvõtmine, mis omakorda  tuleneb meie iseloomust. Oma iseloomu saame ümber kujundada, sellepärast me siia sündisimegi: et enda juures midagi paremaks muuta, midagi juurde õppida ja siis see edasi anda. Kogu seda protsessi läbides avardame oma teadvust ja saame veel rohkem teadmisi. Me astume järgmisele tasandile ja nii lõpmatuseni. Iga inimene võib juhtida ja on kohustatud juhtima oma vastuvõetud otsuseid. Me saame muuta oma saatust, oma karmat. Sündmused, mis peavad toimuma, võivad jääda toimumata.

Näiteks on šamaani praktikast selliseid näiteid, kui inimene viidi läbi veel juhtumata sündmustest tema elus. Inimene viidi transsi ja teadja või šamaan  tõi tema teadvusse kindla situatsiooni ja inimene sai selle läbi elada, võttes seal vastu otsuseid. Olenevalt vastu võetud otsusest sai šamaan teda suunata õigele valikule, kuidas reageerida teatud sündmustele. Inimene õppis sellisel viisil, läbides õpetuse, kuidas reageerida näiteks surmale.

Kui me näeme väga reaalsena tunduvat unenägu, et hukkub meie laps või saab traagiliselt surma lähedane sugulane, siis on väga oluline  meie esimene reaktsioon juhtunule. See formeerib meie edaspidise elu karmalised  sündmused. Kui esimene reaktsioon on katastroofiliselt negatiivne, siis asetame end sellega negatiivse stsenaariumi rajale. Kui me võtame seda kui fakti või tegelikkust ja suhtume sellesse positiivselt (kuigi see on vahest väga raske, võime alati leida sündmuses positiivse poole – ALATI), siis jääme sellele karmalisele tasandile edaspidiseks. Ärgates sellisest unest ja meenutades seda, on meile jäänud juba valiku tegemise kogemus. Kui see valik oli positiivne, siis tõstab see meid uuele tasandile. Tegelikkuses pole midagi juhtunud, aga kogemuse olete saanud.

Vahel viivad õpetajad ja teejuhid oma õpilasi läbi karma just sellisel moel.

Ka mind on viidud palju kordi läbi traagiliste sündmuste, kuni õppisin tegema õigeid otsuseid. Ja see on vabastanud mind neid läbi elamast füüsilisel tasandil, kuna minu sees on juba vastav kogemus minu surmast, oma lähedastesurmast, ja mul on kogemus, kuidas sellesse õigesti suhtuda.

Kui ma teenisin eriüksuses, siis pidime psühholoogiliselt olema valmis selleks, et keegi meie sõpradest, kaaslastest võib kohe surma saada. See info ei tohtinud meid kuidagi mõjutada, sest mulle anti ülesanne, mida pidin täitma. Kui ma saan emotsionaalselt mõjutatud sellest, et mu sõber kõrval tapeti, siis tekib soov kätte maksta, tagasi pöörduda ja selle tagajärjel võid ise surma saada ja ülesanne jääb täitmata. Pead suutma olla emotsionaalselt sõltumatu. Ainult siis säilib kaine mõtlemine ja võimalus oma ülesanne täita, olenemata plahvatustest ja hukkuvatest kaaslastest sinu ümber. Sa ei reageeri sellele, sest oled selleks ette valmistatud. Õppusel näidatakse vastavaid filme, mängitakse läbi erinevaid situatsioone, kuni see muutub tavaliseks ega traumeeri enam emotsionaalselt. Kui see on sinu karmas olemas, siis ei juhtu see tegelikkuses, sest sa ei vaja enam seda kogemust. Kui sa oled selle juba läbi kogenud, siis seda sinu elus enam ei toimugi. Vastupidi, sa naudid elu.

Pakun teile näiteks praktikat selleks, et vabaneda lapse kaotamise hirmust. Kujutage ette, et teie laps on surnud. Kujutlege, et astute siit uksest välja ja teile teatatakse, et teie laps on surnud. Vähestel leidub julgust selliste asjade ettekujutamiseks. See on sellepärast nii, et sisemine hirm üleelamiste ees on nii suur, et kardame seda teemat puutuda isegi kujutluses. Kui te ületate ennast ja proovite viia läbi sellise meditatsiooni, siis näete, et teie sees kasvab jõud, mis lubab teil olla sellest situatsioonist üle ja te vabanete sellest hirmust.

Kui te näiteks meditatsioonis kujutlesite enda lapse surma ühte varianti, siis kujutlete ka teist surmasituatsiooni ja siis kolmandat, neljandat … (nt uppumine, mürgitamine, mahalaskmine …). Ja nüüd, kui tuleb mõte veel mõnest traagilisest juhtumist seoses oma lapsega, suudate sisemuses jääda täiesti rahulikuks ega koge mingeid ebameeldivaid tundeid, hirmu. Mõtlete, et teen lihtsalt veel ühe meditatsiooni ja midagi hirmsat selles ei ole. Te suudate pigem naerda selle situatsiooni üle, et mediteerite lapse surma situatsioone, ja teil ei ole enam pinget. Praegu on sisemus sellises olukorras pinges ja kogete hirmu. See näitab, et te ei ole vabad enda karmast, hirmust, mis seda hoiab.

Kardate kõike – haigusi, igasuguseid asju. Mõelge enda jaoks kõige hirmsam stsenaarium ja kogege see läbi, siis vabanete sellest hirmust ja te ei pea päriselus seda stsenaariumi enam kogema ja te olete vaba! Ennetage karmat ja ta ei tule enam teie juurde, selleks ei ole vajadust.

Meil on arvamus, et halbadest asjadest ei tohi rääkida, siis lähevad need täide. Tegelikkuses on see vaid meie hirm („hirmul on suured silmad“). Pigem tasub mõelda, et mul on vabadus sellele mõelda ja ma olen sellest vaba. Aga kui ma sellele isegi mõelda ei julge, siis ma jõustan oma hirmu. Seda, mida ma kardan, seda ma ligi tõmban. Kui te seda ei karda, siis te vabanete sellest. Kutsuge see, mis hirmu tekitab, naljaviluks enda juurde, niikaua kui ei ole juhtunud see, mida kardate. Veel saate te sellega toimetada nii, et seda kogedes lahustate selle või olete selleks valmis.

Vaadake näiteks stjuardesse, keda korduvalt ja korduvalt treenitakse kriisiolukordadeks, need oskused viiakse automatismini ja kui midagi juhtub, siis nad ei jää hirmust värisema, vaid asuvad tegutsema vastavalt juhendile. Neil on kujunenud käitumise algoritm, kuidas tegutseda, nad ei karda. Samuti on teiega, kui te näiteks kardate, et saate mingi haiguse, siis kujutage, et see teil ongi. Mõelge sellele, miks te kardate seda haigust. Mõelge, mis võis seda põhjustada – kas minu eluviis, käitumine, mõtlemine, keskkond, töö. Mis on riskifaktorid, et ma võiksin sellesse haigestuda? Kui te seda haigust kardate, siis mingid eeldused (karma) võivad teil selleks ka olla. Niikaua, kui te ei ole haigestunud, on teil võimalik algoritmi muuta. Muutke enda suhtumist sellesse haigusesse ja kõik, te ei vaja seda haigust enam, te vabanete temast. Mida te ei karda, see teie juurde ka ei tule!

Iga inimene on enda elus teinud midagi negatiivset ja me kanname seda kui süütunnet (saba). Näiteks lõite oma sõbra pruudi üle, sest teile meeldis ta ka. Hiljem jätsite ta maha ja leidsite teise, kes oli veel parem. Sellega te võisite hävitada selle tüdruku elu, sest ta oleks võib-olla saanud teie sõbraga õnnelikuks. Hiljem mõtlete pidevalt sellele, et ei käitunud õigesti, ehk kannate süüd. Kannate oma tegu terve elu kaasas, kahetsedes tehtut, mõeldes sellele, tunnete ennast süüdi. See on teie mentaalse keha programm. Sellest saavad aidata loomulikul teel vabaneda kosmilised kanalid, psühhoterapeudid, tehakse hüpnoosiseansse jm. Ei soovita kasutada vabastamiseks maage/nõidu, sest nemad vabastavad teid kunstlikul viisil, mis võib kutsuda esile teisi negatiivseid tagajärgi. Maagid ja nõiad ei tee midagi tasuta; vabanedes millestki, saad kindlasti midagi selle asemele, mis võivad teie jaoks muutuda karmalisteks tegudeks. Nõiad võivad küll mingid teie probleemid kõrvaldada, kuid samas võivad siduda teid paljude teiste probleemidega, mida on ta ise teinud. Kahjuks nad ei tea, et peale surma saavad nad endale tagasi kõik selle halva, mis nad on teinud teistele. Nõidadesse tuleb suhtuda lihtsalt kahjutundega, sest nende kannatused saavad olema rängad.

Ma loodan, et mõistsite, et te ise olete tahtnud sellist elu nagu elate ja keegi teine ei vastuta teie elus toimuva eest. Ainult et kui te midagi enda ellu soovisite, siis te ei mõelnud tõsiselt järele.

Soovin, et te mõtleksite sügavalt järele, enne kui hakkate midagi soovima. Mõtelge, kas teie soov seob ja teeb sõltuvaks või loob vabaduse. Soovige vaid seda, mis tagab teile vabaduse, vabastab teid. See on kõige tähtsam, et te elaksite sellise karmaga, mis ei kustutaks, vaid arendaks.

Enda jaoks võiksite määratleda, kas ümbritsete ennast kannatuste või rõõmuga. Kõik see toimib samadel põhimõtetel. Kui teie jaoks maailm on teile võlgu, te tahate maailmalt midagi saada, siis ümbritsete ennast kannatustega. Kui tahate maailmale seda jagada, mida omate, siis püüdlete rõõmu poole. Need on kaks võimalikku teed. Kui te sellele mõtlete, ennast analüüsite, siis juba see aitab kaasa teie isiksuse arengule.

Praegune loeng karmast oli selleks, et teil oleks kergem elada nüüd ja praegu selles elus.

Karma 2. loengust.

Kuid see ei ole kogu teave, et täielikult vabaneda karmast ja saada vabaks inimeseks. Lihtsalt iga inimene ei ole valmis olema vaba. Ja ei tohi anda informatsiooni inimesele, kes ei ole selleks valmis. Sest kujutlege ette inimest, kes on saanud need teadmised ja siis mõistab, et ta ei ole veel valmis pühenduma. Olles saanud teadmised, saab ta aru, et ta tahab nautida elu, juua veini, käia tüdrukutega … Talle ei ole seda „püha asja“ veel vaja. Teist korda selle elu jooksul sellist võimalust ei pakuta. Isegi kui te 10 aasta pärast mõistate, et teil oli võimalus omandada pühasid teadmisi, ja te olite selle vääriline. Õnnelind istub õlale vaid ühe korra elus. Kui te ta ühel korral minema ehmatasite, siis teist korda ta selles elus teie juurde ei tule, ükskõik kuidas teda otsite või kutsute.

Kuid mõnikord tulevad sellised teadmised ja võimalused meie juurde vaid üheks otsustusmomendiks, kuid meie tõrjume neid, öeldes: „Mitte praegu,“ siis võib juhtuda, et teist võimalust ei tule. Ja hiljem, otsides neid, ei jõua need meieni, sest me ise sulgesime tee. Sulgesime nii, et miski ei suuda seda enam avada.

Selleks et puutuda kokku pühade teadmistega, peate olema valmis selleks, et sulle öeldakse: „Jäta kõik ja tule minuga. Teen sind inimhingede karjaseks.“ Nagu Kristus ütles Peetrusele (kalamees Siimon), tema loobus kõigest ja läks Kristusega kaasa ning sai apostliks. Aga Peetrus oleks võinud jääda kalameheks.

Neile, kes mõistavad, et tahavad ja suudavad võtta vahest palju rohkem ja on valmis edasisteks sammudeks, neile räägin rohkem.

Seega, kui soovite, võtke vastutus saada rohkem teadmisi.

Karma rattast väljumiseks saab olla ainult üks võimalus – mitte luua uut karmat. Kui inimene soovib, siis ta loob tingimused saamiseks, aga tähendab ka uue sünniks, selleks, et tema inimlikud soovid saaksid tõeks ehk teostuksid. Kui inimene hakkab soovima teistele, väljub ta teisele karma tasandile, mis järk-järgult puhastab tema Ego ja lubab üle minna järgmisele tasemele – kui inimene ei vaja uut Ego, ühendab ta oma teadvuses kõik oma elud ja lahkub olemise Kõrgematesse Maailmadesse, kus enam ei vajata füüsilist keha. Selline on vabanemise tee.
Idamaades loobuvad joogid elust ühiskonnas, ei seo end soovidega, kuid see tee lükkab edasi nende vabanemise. Vaja pole mitte probleeme vältida, vaid neid lahendada. Kui inimeses on hirm, ahnus või kadedus ja ta istub kogu elu üksi toas, isoleerinud end maailmast, kas ta siis vabaneb nendest?

On ka teine tee oma ebatäiuslikkuse eemaldamiseks, vabastamiseks.

Kõige tähtsam elus on oma puuduste kujundamine voorusteks – teha head vaatamata oma olemusele ja karmale. Sellist elulist käitumist võib pidada kangelasteoks.

Justnimelt nii, isegi läbi kangelasteo ühes elus saab üle minna kõrgeimale astmele. Kuid selline kangelastegu ei kesta mitte üks päev või kuu, see kestab kogu ülejäänud elu.
Kas inimene on valmis asetama oma soovid teisele kohale? Kui jaa, siis mis põhjusel? Paljud tahavad garantiid… nad hakkavad ohverdama oma elu ja ootavad selle eest autasu – vabanemist. Kuid niisugune mõtteviis ei luba sellistel inimestel saavutada midagi peale uhkuse kinnitumise ehk suurenemise ja oma paremuse tunnetamise teiste üle. Tõeline teenimine – voorus – ei oota autasu. See on seisund, kui sa juba leiad rõõmu sellest, mida sa teed, et sul on selline võimalus. Selline elu viib pidevale rõõmuga täitumisele, see vähendab inimeses tema negatiivseid omadusi ja ta ei sõltu enam elutingimustest. See ongi vabanemine.

Igaüks võib alustada millestki vähesest, kuid teha seda pidevalt. Just püsivuses on peidus saavutuste saladus! Alustada võib mistahes meditatsioonist, kinkides kõigile inimestele armastust ja rõõmu. Paljud tegelevad sellega meele tasandil ja see on juba hea, aga seda on vaja teha hinge tasandil. Siiski, et sellest saaks inimeste TEENIMINE, on vaja teha seda pidevalt ja soovitatavalt ühel ja samal kellaajal. See on tähtis! Teie püsivus meelitab teie juurde Kõrgemad Jõud. Veendudes teie omakasupüüdmatuses, hakkavad nad teid aitama ja ühendama teie energiat teiste teenijate energiaga. See tugevdab mõju ja järelikult ka tulemust.

Igal inimesel on peenmaailmas oma õpetaja ja juhendaja, nad  ootavad teie valmisolekut, et te võiksite neile läheneda ja alustada õppimist. See nõuab armastust, omakasupüüdmatust ja ennastsalgavust. Kõike seda tuleks omandada  oma olemasolu igal päeval, täites oma selle kehastuse elulist kohust ja ülesannet, mis avalduvad läbi elusündmuste. Nii möödub kogu elu. Kindlustunne on peamiseks näitajaks, et ollakse valmis teenima, et teistmoodi enam elada ei taheta. Varem või hiljem jõuab igaüks selleni.

Enne, kui anda valmisolekuvanne, üritage mõned kuud mediteerida iga päev ühel ja samal ajal, näiteks „Puu meditatsiooni”. Kontrollige end, kas te suudate panna oma elu toimima selle rütmi järgi, kus ei haigused, ei peod ega teised elulised asjaolud ei suuda rikkuda teie rütmi. Kui te jätsite vahele kas või ühe päeva, tähendab alustage rütmi uuesti. Kui te läbite nii teadlikult 90 päeva, muutub teis paljugi. Keha ja teadvus hakkavad maailmale teisiti reageerima. Kedagi see hirmutab, kedagi rõõmustab. Kuid ainult pärast seda saab astuda järgmisesse etappi.