Foobia ehk kontrollimatu hirm ilmneb teatava emotsioonina, viies inimese paanilisse ärevuse ja ohu seisundisse, kus teadvus pole võimeline toimuvaid sündmusi kontrollima, kutsub esile organismi mitteadekvaatsed reaktsioonid kuni teadvusekaotuseni.
See või teine ärevust või hirmu esile kutsuv sündmus,m is viib sellisesse seisundisse, sunnib inimest tarvitusele võtma kõik jõud ja vahendid, et selle kordumist vältida. See on normaalne käitumuslik reaktsioon, kuid me vaatleme enam-vähem foobiana seda, kui reaktsiooonid muutuvad ebaadekvaatseks ja saab ilmseks, et see pole psüühika normaalne ilming.
Psühhoteraapias on erinevad meetodid, mille abil saab selliseid reaktsioone nõrgendada ja need kontrolli alla võtta, kuid hirm täielikult eemaldada õnnestub harva. Jutt on ainult nende mõju nõrgendamisest organismile. Terapeut püüab saavutada psüühiliste reaktsioonide püsiva muutuse, kuid selle all peetakse silmas nende kujunemise pikaajalist protsessi uute, alateadvuse tasandil tunnetatud või rakendatud programmide alusel. Niisuguste programmide eesmärk on muuta emotsionaalne ja füüsiline seisund mugavaks, avades endas jõud, mis on võimelised ületama hirmu, selle blokeerima või muundama. Selline ühekülgne lähenemine ei anna iga kord positiivset ja pikaaegset tulemust. See on seotud teraapiaprotsessis osaleva teadvusega, mis seab pidevalt kõike kahtluse alla, samuti inimese individuaalse vastuvõtlikkusega teraapiameetoditele. Näiteks võib keegi kõrgusekartuse korral sundida ennast lifitiga sõitma kõrgematele korrustele, ja nõnda pidevalt kõrgust suurendades, et ennast sellega harjutada ja kinnitada kontroll teadvuse üle. Kuid see ei vabasta inimest hirmust ja võib vahel viia vastupidise tulemuseni. Meenutagem kõnekäändu „kiilu kiiluga välja taguma“ (ehk: „millest tõbi, sellest abi“) – selline meetod aitab puuraiumisel, kuid psüühikaga võib see teha halba nalja, sest „kiil“ tungib nii sügavale alateadvusse, et viib vastupidiste tagajärgedeni.
Lõpetagem kõik katsed veenda inimest, et ta ei karda liblikat, kui tal käed värisevad ja süda rinnus taob ainult ühest pilgust plakatile, kus on 3D kujutis sellest putukast. Katse panna tema käele tavaline paabusilm, lõpeb paremal juhul hüsteeriaga, halvemal aga minestusega.
Mul on ettepanek töötada emotsionaalse seisundi alusega – selle energeetikaga. Kogu idamaade meditsiin on rajatud just sellisele lähenemisele – ravida põhjust, mitte sündroomi.
Psühhoterapeudi jaoks on hirmu avaldumise allikas varjul patsiendi alateadvuses, kuid psühhoenergeedile on see allikas tema auras näha nagu peopesal. Inimene võib meenutada, millal ta koges esimest korda hirmu liblika näol, kuid mis oli hirmu algseks põhjuseks, jääb saladuseks. Kas saab loogikaga tundma õppoida mitteloogilisi asju?
Hirm on nagu iga haigus, kindlate energeetiliste muutuste tagajärg, mis kajastuvad auras ja mis määrab psüühika ja keha edasise seisundi. Kindlate oskustega saab auras avastada hirmuenergia kahjustuse, see on seal nähtav musta laiguna ja omadustelt sarnane „musta auguga“, mis keerleva lehtrina mõjutab lähedasi energiaid. Kasvades hakkab ta üha enam ruumi võtma, tõrjudes välja ja blokeerides sel kombel positiivsed emotsioonid, keelates nende ilmumise, mille tõttu inimene ei suuda väljendada ega tunda rõõmu. Nii saab inimest valitseda hirm, võttes temalt mitte ainult positiivsed emotsioonid, vaid muutes ka käitumuslikke reaktsioone kuni ebaadekvaatseteni ja mõjudes füüsilisele tervisele, blokeerides selle süsteemid.
Vahetu mõjuga energiale (aurale) eemaldatakse sealt hirmu alus ja sel kombel väheneb selle toime psüühilistele kontrolliprotsessidele, nagu usk isendasse, toimuva adekvaatne vastuvõtt. Patsiendid kogevad jõu juurdevoolu, kasvab psüühiline vastupidavus ja enesehinnang. Töö energiaga on universaalne meetod, sest patsiendi teadvus ei puutu kokku provotseeriva hirmuallikaga ja ta kontrollib teraapia ajal täielikult kogu toimuvat protsessi.
Positiivne dünaamika ilmub juba teisel seansil, ja iga korraga suureneb enda valitsemise kindlus, füüsilised reaktsioonid hirmule nõrgenevad. Lõhutakse kõik negatiivsed psühhoenergofüsioloogilised sidemed. Teadvus kontrollib täielikult emotsionaalset seisundit ja füüsilist keha.
Psühhoteraapiline konsultatsioon on täiendavaks instrumendiks, tänu millele saab patsiendini viia mõistmise tekkinud häirete sügavatest põhjustest, need teadvustada ja ennetada nende ilmumist edaspidi.