J. I. Roerich, V. A. Dukšta-Dukšinale
26.04.1934, katkend kirjast
Nüüd vastan Teie suurepärasele kirjale, armas Vera Aleksandrovna. Rõõmustan kinnituse üle, et Te pühendate ennast pöördumatult Õpetaja tööle Üldiseks Hüvanguks, sest ilma sellise otsuseta ei ole võimalik Teel edasi liikuda. Meile on antud palve: „Sind, Valitseja, teenin kõiges, alati ja kõikjal! Olgu minu teekond tervenisti ennastsalgavuse kangelastegu.“ Olgu see palve teiegi oma ja kõigi oma, kes asunud kogu südamest Teenimise teele. Seoses sellega toon Teieni mõned read Õpetusest: „Kui õpilane tunneb südames ära okasteta tee rõõmu, sest kõik muutub Teenimise rõõmuks, saab avada Suured Väravad. Kõrgeimate taipamiste seas peab õpilane südames säilitama Valguse jäljed. Keset kõige hirmuäratavamaid ilminguid peab õpilane meeles pidama pimeduse jälgi. Ja Valguse Kilbil on kiri: „Valitseja, jõuan pärale üksi, Valitseja, jõuan kohale ilmutatud kangelasteos, jõuan, jõuan!“ Ja on käsk Valguse Kilbil – au, truudus, ennastsalgavus. Kuid kohutavad on pimeduse jäljed, et hoida õpilane kirjutisest neil mahapestamatutel käsulaudadel – vale, silmakirjalikkus, reetlikkus ja ise.“ „Samuti on ilmingute seas, mis on eriti hukutavad ülespoole jõudmiseks, vaja ära märkida poolik Teenimine. Pole võimalik edasi liikuda, kui pole hüljatud koletut poolikust. Tuleb meeles hoida, et kord juba Õpetaja valinud, tuleb õpilasel alati tegutseda, mõistes kõiki poolikuse hukutavaid tagajärgi. Ohtlik pole mitte ainult avalik reetmine, avaliku vastu saab võidelda mõõgaga, kuid need poolikuse varjatud uuristamised on sama hukutavad. Inimeste teadvust on vaja suunata, ja seda aususe teele. Inimestel tuleb mõista, et peamine on Teenimise aususes. Millega kinnitada hinge kasvu, millega tõestada ustavust Hierarhiale, millega puhastada teadvus? Ainult ainsa ausameelse Teenimise seadusega. Nii peame igavesti meeles poolikuse hukutavust. Pimeduse teed sisaldavad kõiki poolikuse otsuseid ja tegusid, seetõttu tuleb tule teekonnal meeles hoida poolikuse tagajärgi. Kui oleks võimalik avaldada Peenmaailma varjud, tunneks inimkond jubedust, nähes halle varjusid ümber purustuste, ümber poolikuse, ümber reetmise, ümber ässitamise, ümber pühaduseteotuse ja leppimatuse ning ise. Nii peame Tule Teekonnal meeles poolikuse ohte ja õõnestustöid.“
Seepärast, armas Vera Aleksandrovna, ärgu uued tulijad oodaku viivitamatut kergendust ja erilisi tulemusi, kui nad ole hinges ja südames andnud ennast tervenisiti Valguse Teenimisele. Nagu on öeldud: „On vaja enda ees kanda Õpetust, nagu viimast tuld, nagu viimast toitu, nagu viimast veetilka. Tuleb ilmutada armastust ja säästlikkust, nagu viimasele võimalusele ja veetilgale. Ja kui selline püüdlus on silmanähtav, suurenevad ka meie võimalused. Tõeline õpilane läheb vastupandamatult võitmatu armastusega Valguse Õpetaja poole.