Tänapäeval on juurdepääs tohutule hulgale allikatele, milles on informatsioon erinevate maagiate kohta – valge, musta, muistse, egiptuse, ja mida kõike veel. Kaasasündinud püüdlus teadmiste poole viib inimesed mööda erinevaid teid ja väga oluline on nende valikul mitte eksida, sest sellest sõltub, kuhu inimene tulmusena satub. Uuriv mõistus tõukab meid kõike enda peal katsetama, proovima, ja alles seejärel järeldusi tegema. Aga on olemas asju, mida inimene ei suuda kontrollida ja veelgi enam, ennetada kahju mitte ainult ümbritsevale ruumile, aga ka iseendale. Maagia on just nimelt selline asi.
Esimesed maagid ilmusid juba Atlantise aegadel, kui vaimselt alla käinud adeptid otsustasid, et nad võivad jumalate kombel valitseda algstiihiaid, töötades selleks välja rituaalide ja loitsude süsteemi. Sellest ajast tekkiski Taeva ja Maa vastasseis, algas võitlus inimeste hingede eest. Ühed tahavad anda vabaduse sisemise jõu avamisega, teised püüavad selle jõu saavutada võõra arvel ja sel kombel saada vabaks. Igasugune maagia on seadusevastane, sest rikub olemise seadusi, mille on kehtestanud kõrgem olemus. Esialgu olid inimestele antud Taevaste Juhtide austamise rituaalid, et pakkuda neile paremaid püüdlusi ja omadusi. Kuid inimesed ei läinud üle ainult palvetele ja nõudmistele, vaid ka tumedate jõudude väljakutsumisele, kes olid valmis täitma mandunud inimeste iga soovi.
Paljudele inimestele pakub huvi hauatagune maailm, astraalränd, selgeltnägemise avastamine ja ülivõimed. Aga kes neist küsib selle aluse kohta, mis on kõigi nende saavutuste taga? Kõik püüavad toita oma uudishimu ja kasutada „hüvesid“, mida neist võimetest saab ammutada. Kui nad vaid mõistaksid, millist hinda tuleb nende „kapriiside ja vallatuste“ eest maksta, jääks nende sekka ainult avatud pimeduse pooldajad, kes valisid kõiges seaduslikkuse rikkumise tee.
Paljud meistrid, kes on aidanud avada ülivõimeid, töötades madalate energiatega, töötavad seda ise mitte kahtlustades pimeduse poolel. Neile ja nende järgijatele näib see ikka veel väärikas, sest inimesed räägivad heledatest armastuse, headuse, vastastikuse abistamise mõistetest, väljendades nii oma vaimset püüdlust, kuid rikuvad sealjuures selle vaimsuse seadusi – tõmbavad vägivaldselt pingule erinevate energiakeskuste energiat, tugevdades nende tööd, kuid provotseerides samaaegselt Jõu haaramist teistest allikatest. Mitte mõistes mitmemõõtmelise maailmaruumi ehituse sügavaimaid seadusi, püüavad inimesed oma soovi täita harmooniliselt ehitatud maailma jämedate rikkumiste arvel.
Vaimne evolutsioon ja selle tagajärg, ülivõimete avanemine, toimub pikka aega, kogudes õndsust, jõude, mis lubavad kokku puutuda elu saladustega. Kuidas siis teisiti. Vaimsuse saavutamiseks on kõik mehaanilised või maagilised võtted määratud läbikukkumisele. Sel kombel on võimalik jõuda ainult psühhismi madalamate ilminguteni, saada madalamate astraaltasandite ja nendes asuvate olendite vahendajaks. Kõik see lõpeb orjusega.
Väga populaarsed on selgeltnägijate etendused, kus „valged“ maagid, nõiad ja lihtsalt selgeltnägijad veenavad meid oma võimetes ning paljud inimesed kadestavad nende „annet“ suhelda peenmaailma ja selle asukatega. Te küsite, mis on halba tapmiste uurimises või süüdlaste leidmises. Ilmse kasu taga seisab ülemäärane tasu, mis tuleb osalistel maksta. Te saate teene neilt (teie teadvust ei külasta isegi oletus, kes nende taga seisab) maailmast, kuhu teilgi varem või hiljem tuleb siirduda. Või loodate te otsejoones paradiisi pääseda eriteenete eest – armuandide eest või lastes end jääaugus ristida? Ja kui teid veensid vaimudelt saadud tõetruud vastused, tarvitseb suhtuda tõsiselt sellesse, et elu ei ole lihtsalt juhuslik olukordade kokkusattumine, vaid seaduspäraste seaduste kulgemine, milles meie kõik oleme osalised. Ja oma tähtaja möödumisel osutume olevat nende enda tehtud ebaseaduslike tegude pantvangid. Võlgnikud ilmuvad võlausaldajate ette, seda pole vaja kaua oodata. Inimesest võib ori saada juba eluajal. Vaadake nende maagide elu, kas nad on vabad oma informaatoritest, selline inimene ei saa enam ilma nendeta täisväärtuslikult elada.
Vaimne asendub märkamatult isiksuslikuga, tähendab ei ole õndsuse korjamist, mis annetab inimesele seose Kõrgemaga. Paljud ütlevad, et vaimsuseta saab elada. Ei, vaimsuseta on vaid eksisteerimine ja pidev rahulolematus elu ebaõiglusega.
Inimene on iseendale nii varas, kohtunik, timukas kui heategija – kõik õigluse seaduse kohaselt.