Iga inimene elab oma elu ajavoolus, mis koosneb minevikust, olevikust ja tulevikust. Kui harmooniliselt mõjub neist iga seisund inimese teadvusele, sõltub tema elu kvaliteedist.

Minevik annab inimesele toe, usu endasse. Rasketel aegadel saab toetuda mineviku kogemustele ja positiivsetele hetkedele. Olevik annab võimaluse tunda emotsioone, oma tegevust mõtestada ja teadvustada. Tulevik on hädavajalik eesmärkide teadvustamiseks ja nende poole suundumiseks. Kõik oleks hästi, kuid elu teeb pidevalt oma korrektiive. Negatiivsed sündmused toovad sellesse idülli kaose ja me hakkame seejärel langema minevikku või tulevikku ning takerdume sinna mitmeteks aastateks. Olevikku ei ole, on vaid meenutused või illusioonid. Näiteid siin piisab. Kõige rohkem lööb meid tasakaalust välja kalli inimese kaotus, siis kaotab elu tähenduse, olevik tundub mõttetu, seda enam tulevik ilma selle inimeseta, on jäänud vaid minevik. Mõne teise jaoks on kogu elu tulevikus: teen karjääri, loon pere, saavutan veelgi enam. Aga reaalseid tegusid ei ole, ainult unelm tulemusest. Keegi ei vaidle vastu, et irdumine realsusest on halb, kuid vahel on see hädavajalik, et reaalsusega toime tulla. Peamine on mitte kauaks mingisse ühte asja takerduda.

Universum on meie eest hoolitsenud, inimloomus on ehitatud nii, et minevik säilib meie mälus vaid positiivsete nüanssidena, me meenutame irooniaga neid elu minevikuhetki, mis tõid meile kunagi küllalt muresid ja üleelamisi. Aga kui inimene elab teadlikult negatiivsetes mälestustes solvumistest ja kurvastusest, siis vormib ta endale selle samaga negatiivse oleviku. Mineviku koormast vabanemine pole võimalik, kui oma teadvust ei puhastata solvumisest, kui ei teadvustata oma rolli just toimuvatas sündmutes ega võeta ühe neis osalejana endale vastutust. Vahel, meist mitte sõltuvates olukordades, juhtuvad tragöödiad, kuid ka sel juhul tuleb endale aru anda – miks ma sattusin olukordadest sõltuvusse, millal sai minust nende ori.

Tuleviku loomiseks on esiteks väga oluline tunda, et see on reaalne ja te olete võimeline selle vormima vastavalt oma valikule. Teiseks, see, kuidas võtame vastu toimuvad sündmused, mõjutab vahetult nende edasist arengut. Oma valikuga määrame me ise, milline on meie jaoks tulevik. Alati on valik, ainult et meil tuleb otsustada, kuidas toimida. Üks näide sellest valikust.

On järjekord, kõik on väsinud, müüja kõige rohkem, tema närvid said läbi mitu tundi tagasi. Jõuab teie järjekord, aga te olete juba varasemast pinges, selline teenindamine ajab teil hinge täis, teie hääletoon muutub metalseks, karmiks, olete valmis andma jultumusele otsustava löögi. Tahad või ei, aga konfliktist ei pääse.

Proovime sündmuste teistsugust varianti.

Te pöördute müüja poole tervitades ja talle tervist soovides, tal on just sellest praegu puudu. Te naeratate avameelselt ja seejärel palute teenindamist. Tema esimene reaktsioon on šokk. Tema teid ei tunne, aga arvab, et ei mäleta, kuid meenutada pole aega. Niisugusel juhul on tegutsemine automaatne ja teie omale vastav. Teile saab osaks sõbralik teenindamine.

Näib, et tulevik on meile midagi kauget ja mitte niipea kättejõudvat, meist eemale libisevat. Kuid ei, iga meie samm viib meid tulevikku ja realiseerib selle. Püüdke määratleda oma koht ajas ja hinnake ennast, vastates järgmisele küsimusele. Kas tulevik algab teie jaoks aasta, poole aasta, kuu, nädala pärast või juba homme?

Kui umbes aasta või rohkema aja pärast – olete olevikust lahti rebitud, on vähe tõenäoline, et teie fantaasiad kunagi tõeks saavad, selleks ei ole alust.    

Kuust kuni poole aastani – teil ei ole usku oma plaanidesse. Uskuge rohkem endasse ja tegutsege aktiivsemalt.

Ühest päevast nädalani – olete liiga tuulepäine, muretu, pigem peab teid keegi ülal, hooldab. Teis on liiga palju segadust, raputage see endast ise eemale, enne kui seda ei teeb elu teie eest.

Te küsite, millised tähtajad on õiged. Püüdke küsimusele vastata iseseisvalt.

Me oleme valmis kuulma vastuseid ainult siis, kui esitame küsimused iseendale.